näituste seeria "Puusüü"

taustalugu

Iga kunstnik teab kui sõltuv on loomise kogemus erinevate materalide puhul.

Täiesti erinev tunne on maalida valgele kangale või juba mustreid ja kujundeid täis vineerile.

Vineer maalipõhjana on käinud läbi minu teostest kogu minu kunstnikuks olemise aja. Kuigi olen kasutanud seda küllaltki juhuslikult, võin seda ometi nimetada oma lemmikuks alusmaterjaliks.

Teadlikult lõpetasin kangale maalimise mõned aastad tagasi, kui asusin katsetama tule ja puu koostöö võimalusi. 

Tegemist ei ole muidugi võrdsete partneritega ja nii ei ole puul tule vastu vähimatki võimalust. Mina, ettevaatliku vahemehena, siis üritan tugevamat taltsutada, et ei sünniks täielikku kaost.

Enne põletatud vineeralustele tehtud maalidega alustamist oli mul tavaks teha ettevalmistavaid visandeid. Planeerisin teoste kompositsioone enne maalima asumist küllaltki täpselt. Siiski olen alati pidanud maalimisprotsessi kui sellist alati sama oluliseks kui lõptulemust. Üllatused töö käigus ja lõpus on just need mis annavad asjale erilise naudingu ja põnevuse.

Puualuseid põletades olen loobunud maalide kavandamisest pea täielikult. Leidsin, et maalid on asunud ennast ise komponeerima. Mõned kuumusest ilmunud kujundid on isegi nii häirivalt ilmsed ja agressiivsed, et tundub võimatu neid ignoreerida. On isegi tunne, et just nagu annaks ära osa oma kunstnikuvabadusest.

Kahel näituse teosel ”Metsas” ja ”Metsikud” näiteks olid puu ja mets ühe peategelasena end kehtestanud juba enne värvidega maalima asumist. Metsas ja Metsikud.