Viimasest isikunäitusest Eestis on neliteist aastat (!)

Pärast nii pikka pausi võiks ju tunda ebakindlust tulla tagasi kunstiskeenele. Pealegi tuli näituse tegemise võimalus ootamatult, napid neli nädalat ette tähtaega. Tunne on siiski üpris tugev. Endise kodulinna Tartu Kunstimaja väke saal on tuttav koht ja oma vaid 56m2 tõttu kergesti hallatav. Pigem on ootuselevus näha kogu olemasolevat uut maalikomplekti tervikuna ühes ruumis. Lisaks plaanin läheneda saali kujundusele enda jaoks uuenduslikult ja laiendada maalide dimensioone veidi väljaspoole raame.

Vaatame kuidas selline värk välja kukub 😉

Uus lähenemine maalimisele on toonud uusi mõtteid ka teoste eksponeerimise osas. Ei tasu siiski oodata midagi väga eksperimentaalset- leian, et maalid ise peavad kandma välja ka näituse iseenesest ja kõik muu olema toetaja rollis.

Näituse nimi on siis PuuSüü. Saate vast vihjest aru, olen kogunud näitusele oma puule ehk peamiselt vineerile maalitud teosed. Vineeri alusaterjalina hakkasin rohkem kasutama vist vahemikus 1998-2000. Puidu mustritesse armusin ära esmakordselt maalides teost ”Purjus Buddha”. Tollal ei taibanud või ei osanud neis kujundeis näha muud kui ilusat taustamustrit. Huvitav, et need jäi siiski alateadvusesse potensiaalina kummitama kuni tänaseni, kui olen leidnud võimaluse puusüüd konkreetsemalt enda kasuks ”tööle panna”.

2000 aastal maalitud ”Purjus Buddha” laenasin Tartu Kunstimuuseumilt näituse tarbeks ka välja. Respekt inimesele, kes tollal just selle teose ostu kasuks otsustas. Ise tollal ei arvanud ma sellest maalist väga palju. Teos on muide minu arvates ajaga läinud ka paremaks. Taust on tõmmanud nagu veidi tumedamaks ja mustrid seetõttu näitavad end jõulisemalt. Pealegi on buddha olnud üldse vaid paar korda näitustel välja panduna.

Aga tule vaatama ja loodan, et suudan pakkuda igal juhul Sulle elamuse.

Ole rõõmus,

Priit